Svensk ordbok 2009, webbversion
penul
´
tima
substantiv
,
best.
f.
~
el.
~n
,
plur.
penultimor
pen·ult·im·an
●
näst sista stavelsen i ett ord
språkvet.
sedan 1809
av lat.
pænul
´
tima
(
sylla
´
ba
) med samma betydelse, till
pæ
´
ne
’nästan’ och
ul
´
timus
’sist’